Minu Malade esimene MOESHOW
8.märtsil oli Rakveres Virumaa Ettevõtlike Naiste ja Eesti disainipoe AMEE üllatusi täis naistepäevagala koos imelise Laura Põldverega. Ühele korralikule naistepäevale kohaselt tähistati seda pidulikult rikkaliku suupiste- ja koogilaua, uute trendise tutvustuse, ettevõtlike naiste lugude ja loomulikult ka moeshowga. Puhas rõõm oli vaadata end lille löönud naisi, kes tänapäeval ehk liiga harva saavad särada ja end imeilusaite kleitide ja soengutega omas elemendis tunda. Saagu selliseid üritusi tihedamini, ütlen ma.
Kuidas kõik alguse sai?
Umbes aasta tagasi, helistas mulle Rakvere Eesti disainipoe omanik Anneli Uueküla ja teavitas, et temal on nüüd soov minu Malad oma, äsja uuele pinnale kolinud, Eesti disaini poodi müüki võtta. Tema olla minu loodud Mala Haapsalust ühest poest ostnud ja oli sellest vaimustuses. Ma olin kergelt öeldes jahmunud. Niimoodi helistataksegi? Mulle? Väiksele kodus nokitsejale? Noh, mis seal siis ikka… kui juba tullakse niimoodi pakkuma siis ei saa ma ju keelduda. Tegelikult oli eneseuhkus ka enda rinna suutnud juba kummi ajada. Kõndisin mitu päeva SUUR naeratus näos ringi. Seega, võtsin väljakutse vastu ning hakkasin suure hooga Malasid looma, et need Rakvere naistele lähemale viia.
Meie esimene kohtumine Anneliga oli erakordselt soe ja ma teadsin, et siit koostööst saab ainult head tulla. Tema soe olemus ja lahke hoiak ning entusiasm ja “suure pildi” nägemine tegi mind heas mõttes kadedaks. Tahan ka nii enesekindel ja äge olla. Malad jäid Rakvere poodi müüki ja mis juhtus edasi?
Kuidas ma käisin ära põhjas, et jõuda lavale?
1. detsember on AMEE ametlik sünnipäev ja oh seda rõõmu kui Anneli pakkus mulle välja, tulla üheks viiest disainerist, kellega koos sünnipäevapeol moeshow püsti panna. Vihtusin taas, naeratus näol, uusi Malasid punuda ja jõudsin Rakvere juba poolest päevast … palju varem kui teised üldse end vast liigutama hakkasid. Ja siis jõudsid kohale teised disainerid. Tegijad!!! Hakkas hull ettevalmistus … kelle kleidid/kostüümid ja mis järjestuses lavale, mis modellid ja kus kingad, soengud jne … vaatasin seda kõike pealt, suu ammuli. Kuid piisas vaid ühe disaineri lausest, et minu disaini peale sinu Malad küll ei sobi! Ja oligi minu päeval kriips peal. Kõik. Kogu mu enesekindlus varises kokku … ma pole ju keegi, ma pole tuntud, ma pole ju disainer, minu nime ei tea siin mitte keegi… olen vaid MalaHoolik, kes omas kodus vaikselt kristallidega mängib. Sa ei kujuta ette kui pisikeseks ma end tegin. Olematuks. Nähtamatuks.
Kõigil disaineritel oli korraldus õhtu jooksul ka ise korra lavale minna ja end tutvustada. O MY GOD! Ma läksin üleni punne täis, ainuüksi sellest mõttest juba. Mis ma oleks pidanud ütlema? Tere, mina olen Kärt ja minu Malad ei käinud täna laval kuna nad ei sobi kõrgmoega kokku … aga tegelikult olen ma tore ja armas seega ostke neid ikkagi? Ei … ma ei suutnud seda teha.
Pettumus, ohvriroll, süütunne!
Üks osa minust tahtis kohe koju sõita, end teki sisse end mässida ning kukkuda ohvrisse. See on ka muidugi üks tore roll kus aegajalt olla kuid ma ei suutnud ka autosse istuda. Ma ei olnud võimeline 2h koju sõitma. Seisin ja vaatasin seda sära ning sädelust ja teiste disainerite rõõmu ja enesekindlust ning ületusi, olla omas elemendis. Praadisin end. Iga külje pealt! Ja siis tuli pettumus!!!! Ma olin endas nii pettunud ja solvunud. Mulle kanti kandikul ette võimalus astuda lavale Eesti tipp moeloojatega ja ma ei suutnud seda võimalust ära kasutada. Täitsa loll, noh. Milline tunnustus see oleks mu väikesele ettevõtlusele olnud? Milline tunnustus? Ja siis tuli süütunne kahinal peale! Süüdi tundsin just Anneli ees, kes oli mulle selle kõik võimaldanud. Tundsin, et olin lisaks iseendale ka teda alt vedanud. Ta oleks võinud selle viienda disaineri ju kellegi teise valida. Mitte minusuguse ÄPU. Nii ma tundsin. Ma ei nautinud oma seltskonnas olemist sel hetkel. Päriselt. Pidu oli ju äge! Selles ärge kahelge … mull voolas ojadena, naised sädelesid, Daniel Levi laulis … ja mina seisin ning tundsin end täiesti võõrkehana sel “glämmi” peol. Oli see vast kogemus! Nagu Sa juba avata võid siis kojusõit oli täis pisaraid ja meeleheidet.
Marss maast lahti ja tegudele!
Õnneks oli mul sel ajahetkel juba oma stuudios remont käimas ning väga kaua mul ohvrit mängida ei lubatud! Matsin end täiesti oma stuudio maailma. Ruumi, kus ma võin olla MINA ISE, kõigi oma kiiksude ja arusaamadega, olemiste ja tegemistega. Ruum, kus tunda end turvaliselt ja õnnelikuna, olles omas elemendis. Selle ülesande täitsin ma 100% kuid sellest pajatan ehk mõni teine kord pikemalt. Ei läinudki palju aega mööda kui Anneli uuesti helistas ning ütles, et nüüd on nii, et 8.märts oled “taas” laval! Holy cow! Kas ma tõesti pean seda teist korda veel läbi kogema? Ei, sel korral oli minu olek juba nii teises kohas. Võtsin väljakutse vastu TEADES, et eelmist läbikukkumise kogemust oli mul vaja, et sel korral särada ja õnnestuda. Ma olin endaga vahepeal palju tööd teinud. Vabastanud hirme ja vanu päritud mustreid, mis mind ammu enam ei teeni. Mediteerinud ja jõudnud teadmisele, et ma olen just nii hea kui ma parasjagu olen. Ja ma olen ju “kick ass” Mala looja. Olen iseenda elu looja. Ja ma tahan endale head elu. Seega olen ma parim!
8.Märts, taas teel.
8.märtsil jõudsin taas Rakverre juba poolest päevast. Tunne oli teine. Mina olin teises kohas iseendaga. Ma ei oska seda seletada. Tundsin end hästi. Kindlasti oli stuudio avamine ja sellest saadus positiivne tagasiside mind rohkem mõjutanud kui ma unistadagi olin suutnud. Anneli on endiselt nii äge. Tegemist ning entusiasmi täis. Olen temaga koos valmis maailma vallutama. Täiskäigul. Ja siis saabusid modellid … tundsin kuidas vanad haavad end vaikselt lahti rebivad ja hirmud pead tõstavad. Kas tõesti jälle? Eemaldasin end natukeseks iseendasse ja pidasin maha pika koosoleku. Vaidlus oli tuline! Samal hetkel sisenes ruumi üks kõige värvikamaid ja julgemaid artiste keda ma tean – Laura Põldvere! Ma jumaldan tema “hulle” lava kostüüme. Vat on karakter selles naises. Tulipunased juuksed täna? Wow! Olen sõnatu. Koosolek iseendaga pidi lõppema nüüd ja kohe. Otsusega, et sellest tuleb minu elu parim õhtu! Saagu nii, mõtlesin endamisi. Vaevalt sain oma koosoleku lõpetatud kui hakkas üks sebimine. Laura ülesandeks oli modellidele komplektid kokku panna ja seda koos Maladega! Jep! Kuulsid õigesti. Koos minu loodud Maladega.
Vaatasin seda virr-varri ja sebimist pealt ning andsin endast parima, et kõik õiged numbrid ja sobivat värvi kingad leiaks. Ega ma siis ise läinud Malasid pakkuma. Askeldasin ikka teiste asjadega. Ja siis võttis Laura kergusega kõik Malad ja hakkas neid nagu muuseas komplektidele peale panema … Jummel küll. Nutma ajas lausa. Nii ilus oli… senini on kui sellele hetkele mõtlen. Ja see pole veel kõik!
Minu Malade esimene MoeShow algab!
Ühel hetkel tuli Laura ja küsis, et kas ta võib ka ühe Mala endale laval kaela panna? Oot mida? Sina ja minu Mala laval? Päris inimeste ees? Sel hetkel sain aru, et täna tulebki minu elu parim päev! Ma päriselt lõin selle reaalsuseks. Lisainfona veel, et Mala, mille Laura endale valis on tegelikult minu 11 aastase tütre, Liisa, looming! Ta on mul valguslaps, kes käib aegajalt stuudios, laob puhtaid valguse energiaga Malasid. Sõlmida ta neid veel ei viitsi, selle töö teen mina ära. Minu ja minu tibu Liisa koostöös valminud Mala läheb lavale Laura kaelas. Seda õnne ei osanud ma eales endale ette kujutada. Kirjutasin kohe ka Liisale, et tead mis juhtus … mispeale sain vastuse, et Sa ju KINKISID selle Mala juba talle, eks? Saladuskatte all võin öelda, et peale showd kui Laura antud Mala endale soetamisest tuli rääkima siis teavitasin talle kindla veendumusega, et see on kingitus minu ja Liisa poolt. Mis võluvägi selle kinkimisega kaasas käib? See on maailma parim tunne kui saad kinkida midagi mis tuleb südamest ja läheb otse kingisaaja südamesse. See on puhas nauding.
Edasi läks juba nii kiireks, et ega ma päriselt ei teagi mis seal toimus … riided selga, seljast ära, kingad, saapad, ehted, poolpaljad modellid jne. Ühe asja tahtsin veel mainida. Kõige selle rõõmu ja õnnestumise “kirsiks tordil” olid modellid, eks veel enne lavale jooksmis tulid mu juurest läbi, et küsida, mis Mala ma selle või tolle riietuse juurde veel panna võiks. Nad ise tulid küsima! Ise tahtsid Malasid lavale kaela! Seda tänutunnet ei saa kirjeldada. Selle jaoks puuduvad sõnad. See on nii sügav ja rahuldust pakkuv tunne. Palun veel selliseid hetki!
Järeldused
Järgi oma unistusi. Nad tulevad Su ellu kui Sa ise neisse usud, sest kõik on võimalik! Tean, et minu teekond ei lõppenud sel õhtul Rakveres vaid siit alles sõita algab! Ma usaldan Loojat! Ja minu unistused on SUURED! Olen kindlas teadmises, et kõik teel olles kukkumised on vajalikud, et jõuda kuhu vaja. Ma ei jõua ära tänada oma “läbikukkunud üritust”, et jõuda päriselt lavale. See oli nii vajalik. Ma näen seda nüüd hoopis teises valguses.
Oma unistuste Mala võid leida SIIT
Ja teiseks. Malad sobivad kõigile ja kõigega! PUNKT.
Aitäh Anneli, aitäh Laura, aitäh modellid ja kaasdisainerid ning kõik ettevõtlikud naised! Tännukummardused maani! Järgmise korrani, kullad!
Ole hoitud, läbi oma südame.
Kärt / Mandala ILU looja
Fotod: Andrea-Ly Leuska
