• ALATI TASUTA TARNE

  • Minu Challenge. Minu tõde.

    Olen aegade jooksul tihti oma FB seinale kirjutanud ning seal ka jaganud teiste inimeste kirjutisi, kuid teinud seda alati väga suure arglikkuse või siis tegelikult lausa reserveeritusega. See on teadlik valik olnud. Millegipärast on minu sees tunne, et ma ei saa ega taha oma päris lugusid, mõtteid ja kogemusi avalikult jagada. Üks suurimaid põhjuseid on kindlasti see, et olen tahtnud alati kõigile meeldida ning kirjutanud seetõttu võimalikult neutraalselt, et mitte kedagi „puudutada“. Olen üsna kindel, et see kõlab nii mõnelegi tuttavalt. Minu lugudes pole hirmu ega pole ma ka 110% millegi poolt ega ka vastu.
    Aga teate mis, mu armsad, … ma olen muutumas. Ja see on imeline vabanemine.

    Miski minu sees on valmis saanud! Ma ei taha enam olla see vaikides kaasa noogutav hääl. Iga päevaga üha enam tunnen, et ka minu tõde on kuulamist ja kuulutamist väärt. Olen aja jooksul lugenud paljude inimeste kirjutisi ning teinud endale nn lemmikkohtadest märkmeid. Seega kui Sa siit edasi loed ja leiad mõne koha või mõtte, mis Sulle juba kuskilt tuttav on, siis nii ongi. Kõik siin pole originaal mõtted vaid laused, mis minuga resoneerivad. Siinkohal ütlen kohe ära, et see ei pruugi ühtida Sinu tõega, ja see on väga okei. Me oleme lihtsalt erinevad. Kellele ema, kellele tütar – nagu öeldakse. Mina tunnen end oma kehas iga päevaga aina paremini ja kindlamalt. Ma tuleksin nagu „kapist välja“. See on Challenge. Tõlkes „väljakutse“. Selles on kutse tulla välja ja näidata maailmale oma sära, oma võimsat potentsiaali, oma meeletut jõudu. Tule kapist VÄLJA, sest maailm KUTSUB sind. Tule välja, sest Sul on, mida selle maailmaga jagada, mida anda ja mida peegeldusena saada. VäljaKutse on lõputu küllus, mis on peidus Sinu enda välja mõeldud kahtluste, ebakindluse, hirmude, rollide, maskide, piirangute ja raamide taga, ootab väljumist (seda lauset ei mõelnud ma kindlasti ise välja). Huvitav, eks?

    Ma soovin, et minu ümber oleksid vaid inimesed, kes toetavad minu olemust, seega pean ma jääma truuks iseendale kuid samas austama teisi. Vaid nii leiavad „minu inimesed“ tee minu juurde. Sellega säästan ma ka neid, kes ei suuda ega taha mind võtta sellisena nagu ma olen. See tähendab, et ma võtan julguse kokku ja hakkan väljendama oma tegelikke mõtteid ja tundeid. See tähendab, et jätan erapooletu möla kuna oma sisimas olen nagunii juba poole juba ära valinud. Meil kõigil on oma arusaamad ja elutee, oma elu väärtused.
    Ma hoian & hellitan ennast. Ma austan & aktsepteerin teisi. Mida vanemaks ma saan, seda enam hakkan mõistma, et vaimsel tasandil pole ei vigu ega kaotusi, on vaid uued kogemused & vaatenurgad, mida tuleb õppida väärtustama … elu ei pea olema kannatuste jada ega ka kohustuste koorem. Elu on nii ilus & nii puhas, nii tõeline, nii päris…

    Iial pole hilja teise paati üle minna ning mõista & aktsepteerida maailmade erinevusi. Iial pole hilja eksimusi südamest tunnistada.

    Iial pole hilja teise paati üle minna ning mõista & aktsepteerida maailmade erinevusi. Iial pole hilja eksimusi südamest tunnistada. Kuid ikkagi … miks julgevad seda vaid vähesed? Väga kergelt tuleb meil teise inimese hukkamõist … ilma, et me tegelikult teda tunneksime. Meil on nagu emapiimaga sisse söödetud mingid stamp-arusaamised rollidest või sellest, kuidas mingis kindlas situatsioonis käituda, et ellu jääda. Miks? … sest nii on turvaline? … sest nii on kogu aeg tehtud/mõeldud? Näiteks, tembeldame me kohe pahaks ex vangi ja kahtlustame, et ka suitsumees on halb … kapuutsiga noormeest nähes jookseme ilmselgelt teisele poole teed … ja teadmine, et AK uudistest tuleb vaid puhast kulda jne. Tunnen, et on aeg lahti lasta mustrimälu, mis meid päriselt ei teeni … et arstid on ise alati terved, terapeutidel on endal kõik probleemid lahendatud, joogaõpetajad ei söö liha, kõik exid on täiega süüdi, teadlastel on alati õigus & kirikuõpetajad ei peta mitte kunagi.
    Me oleme kõik inimesed. Ja me õpime, kasvame, avardume läbi kukkumiste ja eksimuste.

    Mina ei päästa kedagi. Mina olen tähtsaim iseendale. Austuses ja armastuses teiste vastu. Ainus inimene, keda ma kontrollida ja suunata saan, olen mina ise. Ma valin igal hommikul armastuse ning kes seda ei mõista ega aktsepteeri, see on tema, mitte minu probleem.

    Ei saa minagi üle ega ümber hetkel aktuaalsest teemast, siis see, kas vaktsiinid on tõhusad ja ohutud või mida nad üldse sisaldavad või kas antud süstide kaela saame kirjutada lähituleviku suremuse tõusu või milliseid ebavajalikke meditsiinilisi sekkumisi süstijad vajama hakkavad, on minu jaoks vapsee viiendajärguline. Koer on maetud hoopis sügavamale. Me teame, et meie sisemine häälestus mõjutab füüsiliselt meie tervist. Me teame mõttejõu tugevust ning seda, kuidas meie tunded meid mõjutavad (Inimese heaolu moodustab 70% ulatuses see, kuidas ja mida ta mõtleb, 10% ulatuses toitumine, 10% ulatuses hingamine ja 10% ulatuses liikumine). Seega hirmuteraapia, millega meid iga päev söödetakse, on KURITEGU! See ei hoia meid tervena, vaid pigem nõrgendab. Meil on loomuomaselt antud immuunsüsteem, mille eesmärk on meid kaitsta haiguste eest ja meid tugevana hoida. Täna aga üritatakse õõnestada meie põhiõigust, usaldada Looja loodut. Selleks ei pea olema vaktsiinivastane, et uskuda looduse jõudu iseendas. Meil on palju võimalusi, kuidas ennast looduslikult ja loomulikult toetada ning tervena hoida. Meil on võimalus olla tervislik, liikuda palju värskes õhus, magada korralikult, süüa puhast ja värsket toitu, puhastada keha mürkidest, vaimselt enda eest hoolt kanda ning mis kõige tähtsam – olla positiivselt häälestatud. Millegipärast tembeldatakse aga antud elustiili viljelejad täna ohtlikeks … Ma ei saa sellest aru. Minu jaoks on „rohi“ see roheline, mis kasvab aias …

    Mina võtan aga vastu Challenge’i julgeda jagada oma lugu ja mitte mõista hukka ega üritada ümber pöörata neid, kes on aga teisele teele läinud. Seda tehes on minus sügav teadmine, et olen hoitud.

    … järgmiste kohtumisteni, mu armsad …